Võrumaa mõisad on siiani minust veidi kaugeks jäänud. Kuigi Võrumaa on Eestimaa piirkondadest kõige kaunim oma maastiku tõttu, satun ma sinna siiski väga harva. Olen Viitinas käinud kaks korda ning mõlemal korral sattunud sinna täpselt päikeseloojangu ajal ja mõlemal korral õhanud, et kui kaunis koht see ikka on. Võtsin nüüd endale südameasjaks kirjutada oma kõige esimene Võrumaa mõisapostitus ning selle kauni paiga tähistamiseks sai selleks Viitina mõis. Viitina mõisasüda asub kahe järve - Viitina Väikejärve ja Viitina Suurjärve vahel.
Viitina (saksa keeles Kosse) mõisa on esmamainitud 1542. aastal, kui mõisakoht läänistati Jürgen Holdschuerile. Temalt pärandus mõis ta pojale, kes müüs selle 1598. aastal Otto von Vietinghoffile. Vietinghoffide käes püsis mõis pea 200 aastat ning nende nimest on tulnud mõisa eestikeelne nimi - Viitina. Mitu põlvkonda hiljem, 18. sajandi keskpaigas oli Viitna mõisa omanikuks Otto Herman von Vietinghoff-Scheel (1722-1792), kes oli Liivimaa kubermanguvalitsuse nõunik, salanõunik ja ka edukas ettevõtja. Tema eestvedamisel asutati Riiga 1782. aastal saksa teater, mida ta ise ka juhtis. Tema tütar, Barbara Juliane (1764-1824), kellest sai hilisemas elus üks Baltimaade kuulsamaid naisi, abiellus 1782. aastal ning mõis läks pruudi kaasavarana Krüdneri perekonna valdusse. Peigmeheks oli pruudist pea 20 aastat vanem Vene diplomaat Burckhard Alexius Constantin von Krüdener (1746-1802). Ta oli paar aastat varem nimetatud Kuramaale ministriks ning noorpaari esimeseks elupaigaks sai Miitavi (tänane Jelgava Lätis). Aasta hiljem vahetati töö- ja elukoht Veneetsiasse, siis Münchenisse ja sealt edasi Kopenhaagenisse. Kuigi abielust sündis kaks last - poeg ja tütar, polnud abielu õnnelik ning proua Krüdener reisis ringi ja elas Pariisi salongides lõbusat seltskonnaelu. Pariisis tutvus ta kunstnike ja teadlastega, luges palju prantsuse kirjandust. Lõuna-Prantsusmaal tutvus ta ühe noore krahviga, kuid naise abikaasa keeldus lahutusest. Viitinasse pöördus Barbara tagasi peale oma isa surma ning kõige pikemalt elas ta seal aastatel 1818-1824. Peale oma abikaasa surma 1802. aastal avaldas Barbara kiriromaani "Valerie", millest sai tohutu menuk ja sellel arvatakse olevat autobiograafilised sugemed. Aleksander Puškin kirjutas "Valerie" sisse oma romaani "Jevgeni Onegin", romaani üks peategelasi Tatjana, loeb seal just seda raamatut. Vene saadiku prouana tundis ta tolle aja mõjukaid isikuid ja kroonitud päid ning hilisemas elus omas ka lähedasi suhteid Venemaa keisri Aleksander I-ga.
Vasakult: 1786. aastal maalis Angelika Kauffmann Roomas portree Barbarast ja tema pojast, maal asub Louvre'is. Keskel: Barbara abikaasa Alexius Burhard Konstantin von Krüdener. Paremal: suurt kuulsust toonud romaani "Valerie"raamatu esikaas.
Ootamatult sai endisest suurilmadaamist vaga usukuulutaja ja vaeste abistaja. Viitinas edendas ta hariduse andmist ja rõugete vastu vaktsineerimist, pühapäeviti peeti mõisas palvetunde, korraldas vaimulike raamatute tõlkimist ja väljaandmist. Ta õpetas kohalikele talunaistele aluspükste õmblemist ja propageeris nende kandmist, ta olevat neil isegi seelikusaba üles tõmmanud ja kontrollinud, et kas naistel aluspüksid jalas. Barbara suri 1824. aastal olles reisil Krimmi. Peale Barbara surma pärisid mõisa tema lapsed Paul ja Julie. 1842. aastal müüsid nad mõisa Carl von Jürgensonnile, 1856. ostis mõisa krahv Gustav von Igelström, aasta hiljem Arthur von Richter. 1860. aastal ostis mõisa Carl Gustav Johann von Samson-Himmelstiern (1823-1875) ning selle perekonna kätte jäi mõis pooleks sajandiks, kuni 1902. aastani. 1881. aastal, kui mõisa omas juba eelmise poeg, Bruno Claudius Alexander von Samson-Himmelstjerna (1856-1919), ehitati mõisasse hulk uusi majandushooneid.
Vasakul: Carl Gustav Johann von Samson-Himmelstiern koos abikaasa Johannaga. Paremal: Bruno Claudius Alexander von Samson-Himmelstjerna ja tema abikaasa Helene von Samson-Himmelstjerna (sünd. Smolian). Mõlemad pildid on pärit perekonna mälestusteraamatust, kus on eraldi peatükk Viitina mõisast.
19. sajandi lõpus tegutses mõisas meierei, milles toodetud võid turustati Riias ja Kopenhaagenis. Töös oli ka mitu veskit - saeveski, jahuveski. 1902. aastal ostis mõisa Bernhard Ernst Arthur von Wulf (1859-1930). 1920. aastal riigistati mõis Eesti Vabariigile ning aastatel 1920-1930 tegutses mõisas isik nimega Eduard Kargaja, kelle kasutada oli enamik majandushooneid. Peahoone oli kasutusele koolina ning seda kuni 2008. aastani. Praegu on peahoones raamatukogu, lasteaed ja noortetuba.
Tänaseni säilinud peahoone valmis 1895/96 aastate paiku. Vana ühekorruseline puidust peahoone olevat asunud tee ääres, kuid see hävis tulekahjus 1893. aastal. Uus peahoone ehitati pargi keskele, järve kõrgele kaldale. Peahoone ruumilahendus on ümber ehitatud kooli vajadusi arvestades. Mõisaaegseid sisekujunduselemente pole säilinud, kuna hoone olevat Eesti Vabadussõja ajal põlenud.
PARK
Viitina mõisapargi pearõhk on kaunil järvel, millele peahoone juurest avanevad kaunid vaated. Vabakujunduslik park on rajatud uue peahoonega samal ajal. Suurem osa pargist paikneb mõisa juurest vaadatuna vastaskaldal. Tähelepanuväärsematest puudest kasvab pargis amuuri korgipuu, hallid pähklipuud ning alpi kuslapuu. Järve idakaldale on istutatud suured euroopa ja vene lehise grupid ning alpi seedermännid. Pargi pindala on kokku 22 ha.
Postituse kirjutamisel kasutatud materjalid:
Viitina mõisa ajalooline õiend Kultuurimälestiste register
I. Herman, Barbara Juliane von Krüdener ja Viitina mõis
H. Reinart Postimees Aluspükse propageerinud Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener – patune ja pühak
Eesti Pargid 2, lk 633 Viitina mõisa park
Commenti