Vääna on üks Harjumaa vanimaid mõisad, esimesed teated mõisast on 14. sajandi algusest. Tol ajal oli see perekond Bremenite valdus. 1733. aastal said Vääna omanikuks Stackelbergid ning see püsis nende käes kuni 1919. aastani. 1920. aastal kolis mõisa kohalik kool.
Vääna mõisa ajalugu on päris põhjalikult uuritud ja seetõttu pole seda mõtet siia ümber kirjutada, seda võib iseseisvalt lugeda kas Arhiivikooli lehelt või ajakirjast "Pööning" (2016. a talve number). Kuid, et see positus siin päris tühjaks ei jääks...
Tänaseni säilinud mõisa peahoone ehitust alustati 1784. aastal. Hoone on oma kujult küllaltki omapärane - üsna pikk, kummaski otsas ümmargused paviljonid, mis on peahoonega ühendatud. Väidetavalt oli hoonel madal katus ja katuse ääres liivakivist kujud, kuid külmas ja niiskes kliimas osutusid need ebapraktilisteks ning majale pandi kõrgem katus.
Vääna mõisas tehti suuremahulised restaureerimistööd aastatel 2014-2015. Selle käigus restaureeriti hoone fassaad ja keldrid, hoone sai uue katuse ja sisetrepid, interjöörid said ajaloolise ilme. Väga oluliseks renoveerimistööks oli saali Pompei stiilis maalingute taastamine. Hoone otsas olev kuppelsaal oma seina- ja laemaalingutega kuulub Eesti väärtuslikemate interjööride hulka. Kuppelsaali maaling on pärit 1797. aastast ja see on ülimalt sarnane Riisipere kuppelsaaliga, ainult selle vahega, et Riisiperes peahoone saalis on lillemotiivid kipsist, kuid Väänas on need maalitud. Hoones on säilitatud ja restaureeritud vanad laudpõrandad ja tükike saali parkettpõrandast, mis on huvitava ja keerulise mustriga. Saali parkettpõrandast restaureeriti vaid väike osa ja see valmis Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilase diplomitööna. Hoones on säilinud palju ehitusaegseid klassitsistlikke siseuksi, hoone keskosas on osa ustest välja vahetatud.
Peauksest sisse tulles, eeskojast vasakul, asus mõisahärra kabinet. Sealt avanes uks edasi saali ja teine uks söögituppa. Kabineti nurgast laskus keerdtrepp keldrikorrusele, kus oli mõisahärra vannituba ja riietusruum. 2012. aastal õnnestus sellest vannist ka pilt teha. Teisel pool seina on ahi, millest seda vanni köeti. Samuti olid keldrikorrusel aktsiisiametnike tuba ja kontor ning ka üks lastetuba.
Peahoone ümbruses asub kaaristuga tall-tõllakuur, teisel pool olevat paiknenud täpselt samasugune hoone - ait, kuid tänaseks seda hoonet enam pole. Peahoone vastas, üle tiigi, asus triiphoone (kasvuhoone), mis oli üle 100 meetri pikk. Hoone on suuremalt jaolt alles, kuid ümberehitatud kujul, selle ühte otsa on rajatud eramajapidamine. Peahoonet ümbritseb park, mis on looduskaitse all. Pargis jalutades soovitan minna külastada nn. pimeaeda, mis on neljast küljest ümbritsetud tiikide kanalitega ning täpselt aia keskel seistes on näha, kuidas puud on istutatud nii, et teed hargnevad tähekujuliselt laiali. Vääna oli omal ajal ka tuntud oma erakordse kunstikogu poolest, millele võis võrdväärne olla vaid Raadi mõisniku Liphardi kunstikogu. Samuti oli seal väga suur raamatukogu, üks peahoone paviljonidest oligi raamatukogutuba. Osad Vääna mõisast pärit maalid on Poolas, Poznani linnas asuvas muuseumis. Seega, kui keegi juhtub Poznani rahvuslikku muuseumi, saab ta need maalid oma silmaga üle vaadata.
Eespool viidatud ajakirjast "Pööning" võib leida huvitava kirjatüki jõuludest Vääna mõisas, mis on kirjutatud Vääna viimase mõisniku Peter Ernst von Stackelbergi tütre Constance poolt.
Raamatus "Vääna mõisaproua heegelpitsid" on pikalt peatatud ühe mõisaproua, Pauline Luise von Stackelbergi, elulool. Pauline Luise von Stackelberg (sünd. Pilar von Pilchau) sündis 1812. aastal Pärnumaal, Audru mõisas. 1833. aastal abiellus ta Vääna mõisniku Karl Otto von Stackelbergiga ning asus Vääna elama. Vääna mõisa Inglise stiilis vabakujunduslik park olevat rajatud just mõisaproua Pauline valmistatud plaanide järgi. Ka oli mõisaproua väga hariduslembeline ja võttis mõisa ümbruskonna taludest 1850. aastate paiku neli nutikamat poissi mõisa lastega koos õppima. Kõik need noormehed said hiljem Vääna vallas kooliõpetajateks. Mõisaproua ise õpetas talutüdrukutele ja -poistele käsitööd ning õlgkübarate punumist.
Vääna mõisa interjööridest on säilinud põhjalikud kirjeldused Pauline Luise ja tema abikaasa Karl Otto pojatütre Constance von Schuberti käe läbi ning raamatust "Vääna mõisaproua heegelpitsid" leiab kirjeldused saali, kabinettide ja raamatukogu toa kohta.
Peale Pauline Luise ja Karl Otto surma võttis mõisa majandamise üle nende ainuke elusolev poeg, Peter Ernst von Stackelberg (1846-1919). Peter Ernst oli abielus Riisipere mõisast pärit Helene von Stackelbergiga. Kokku oli toonasel Vääna mõisahärral ja tema abikaasal neli last: 1881. aastal sündinud Benita, tollest neli aastat noorem Egbert, 1886. aastal sündinud Constance ja 1889. aastal sündinud Gertrude ehk Gerta. Constance abiellus 1910. aastal Väänas Sergei von Schubertiga ja nõnda sai temast Vihula mõisaproua. Eestist lahkus ta alles 1939. aastal, ta suri 1961. aastal Hamburgis.
19. sajandi lõpus oli Vääna üks paremini majandatud mõisaid Eestis, mille eest saadi ka hinnatud autasu. Mõisas peeti mitmesajapealist tõukarja, hobusefarmi, tegutses puukool ja aiand.
Keila kirikuaias on hauakabel, mis on rajatud Vääna mõisast pärit Otto Magnus von Stackelbergi poolt, kes oli arheoloogialase haridusega.
Kasutatud allikad:
Ajakiri Pööning, nr 4 (2016 talv)
Ajakiri Pööning. Vääna. Lisandusi ühe mõisamaja portreele.
Ajakiri Pööning. Jõulud Vääna mõisas 120 aastat tagasi.
"Vääna mõisaproua heegelpitsid"
Comentários