Mõnikord võivad ka juba teada-tuntud kohad üllatada. Olen Sagadi mõisas mitmeid kordi käinud, kuid peamiselt siiski mõne sündmuse ajal - ühe korra näiteks maskiballil ja ka aastavahetuspeol. Mõlemal korral oli majas päris palju rahvast ja seega peahoone interjööri nautimine oli üpris keeruline. Aga kui minna mõisa külastama nädala sees, siis võib kindel olla, et väga palju inimesi seal just ringi ei jaluta. Mul õnnestus 2018. aasta suvel pääseda kohtadesse kuhu tavaturist ei pääse.
Sagadi mõisa kohta on esimesed kirjalikud andmed aastast 1469, kui Helmeyt Risebiter andis mõisa koos külaga oma vennale Ottole. Enim on Sagadi tuntud kui von Fockide valdus ja mõis on tõesti nende käes pikki sajandeid olnud. Esimesed korda aastal 1684, kui mõis panditi Gideon von Fockile (1623-1710). Enne kivist peahoonet oli Sagadis 8 toaga palkhoone, kuid 1749. aastal alustati kivist elumaja ehitust. Kui see nelja aasta pärast valmis sai, oli see üks väheseid rokokoostiilis mõisaid Eestis. 1793. aastal ehitati maja mõlemast otsast kümmekond meetrit pikemaks. Väravatorn peahoone vastas valmis aastal 1794. 100 aastat hiljem, 1894. aastal lisati peahoone tagaküljele neorenessanslik rõdu.
Peahoone põhiplaan on sümmeetriline. Hoone keskel on vestibüül ja pargipoolses küljes saal. Külalistetoad olid hoone põhjaküljel ehk siis maja eest vaadatuna paremas tiivas, vaatega maja ette. Söögisaal oli vestibüülist vasakut kätt esimene ruum. Mõisahärra toad - magamistuba, kabinet ja kontor asusid peahoone vasakus tiivas, vaatega maja taha pargi poole. Mõisaproua ja laste tuba oli paremal pool tiivas, samuti vaatega maja taha ehk pargi poole. Endine mõisa köök (kõige parempoolsemal pildil) on saanud nüüd uue funktsiooni ja on renoveeritud jahisaaliks. Sinna on välja pandud Rootsi kollektsionääri Sven Lordi jahirelvade kollektsioon, mida peetakse kõige esinduslikumaks kogu Baltikumis.
SAGADI MÕISNIKUD
Gideon Ernst von Fock (1755-1827) kuulus omal ajal rikkamate mõisaomanike hulka - tema mõisates elas veidi üle 2000 talupoja. Ta oli aegade jooksul kokku ostnud mitmeid mõisaid - peale Sagadi mõisa kuulusid talle veel ka Tapa, Karkuse mõis ja Valgma karjamõis. Peale oma venna surma omandas ta ka Kavastu mõisa. Toompeal asus Fock´idel linnamaja, praeguse aadressiga Rahukohtu 4, kus asub nüüd Hollandi Suursaatkond. Tänasel päeval näha olev Sagadi mõisasüda ongi saanud suures osas oma ilme Gideon von Focki ajal.
Paul Alexander Eduard von Fock (1798-1884) oli Sagadi mõisnik aastatel 1827-1884. Sai mõisa omanikuks peale oma isa, Gideon von Focki surma. Paul Alexander Eduard von Fock teised kolm venda said isalt päranduseks samuti kõik ühe mõisa. Paul Alexander Eduard von Fock olevat olnud väga haritud ja laia silmaringiga mees. Kuigi tegemist oli elupõlise poissmehega, siis tema puhul räägiti ka, et ta olevat üsna agaralt kasutanud "esimese öö õigust", seda nii kenamate talutüdrukute kui ka teenijate puhul. Elu jooksul oli ta ametis mitmetel ametikohtadel - maanõunik, Tallinna Toomkiriku konvendi president ja Eestimaa ülemkohtu president. Aastatel 1861-1872 oli Sagadi mõis rendil, kuna omanik reisis ringi. 1845. aastal lasi ta rajada Esku kabeli, mille juures olevale kalmistule on ta ka ise maetud. Kuna Paul Alexander Eduard von Fockil järeltulijaid polnud, siis mõisa päris 1884. aastal tema vennapoeg, Tapa mõisniku Alexander Ferdinandi vanem poeg Alexander Gideon von Fock (1824-1896). Üle pika aja sai mõis endale ka mõisaproua. Kõigepealt abiellus Alexander Gideon Kiikla mõisast pärit Nelly Amalie Luise von Berendsiga. Alexander Gideonil ja Nellyl Amaliel oli päris suur vanusevahe - peigmees oli abielludes 37-aastane, kuid pruut ainult 17 aastane. Nelly Amalie Luise suri 1874. aastal, olles vaid 30-aastane. Sagadi mõisahärra abiellus 1885. aastal teist korda Henriette Dorothea von Stackelbergiga.
Alexander Gideon von Fock suri 1896. aastal ja mõisa päris tema ainuke poeg Ferdinand Eduard Axel von Fock (1867-1900). Poeg oli siis 29-aastane, kuid juba lootusetult haige ja suri 4 aasta pärast. Mõisa päris tema tol hetkel veel alaealine poeg Axel Gideon Ernst Otto von Fock (1898-1940), kes jäi mõisa viimaseks omanikuks enne võõrandamist. 1919. aastal jagati suurem osa mõisa maid talunikele, jättes omanikule Ernst von Fockile vaid mõisasüdame. Kui paljud mõisnikud otsustasid 1919. aastal Eestist lahkuda, siis Ernst von Fock jäi siia. Ta asus tööle postijaama ülemana, tulu tõid talle ka Tallinnas asuv kinnisvara ning taludele vilja masindamine. Nii suudeti isegi kokka ja teenijat pidada. Ernst von Fock kasutas peahoone ühte tiiba ja ülejäänud majas oli kool. Peagi kolis ta valitsejamajja ja sealt edasi mõisatööliste elamusse. 1939. aastal korraldas Ernst von Fock oma varale oksjoni ja lahkus Eestist.
Sagadi peahoones oli kool kuni 1973. aastani. Peale kooli lahkumist jäid Sagadi mõisa hooned kasutuseta ja hakkasid lagunema. Umbes samal ajal, 1970. aastatel tekkis mõte luua Eesti metsamuuseum ning renoveerimistööd Sagadis algasid 1977. aasta suvel. Kokku ootas renoveerimist 27 mõisakompleksis asuvat hoonet. Arhitektidena asusid töid projekteerima Fredi Tomps ja Leila Pärtelpoeg. Mõisa renoveerimisel oli Leila Pärtelpoja soov taastada mõisaaegsed interjöörid ning sisustada maja ajastutruu mööbliga ning ta asus koguma sobivat mööblit. 1984. aastal asuti maja sobiva mööbliga sisustama. Sagadi mõisnike suvemaja asus Altjal ja sealt leiti üks tool, mille järgi tehti koopiad mis on tänasel päeval kasutusel peahoone saalis.
Sagadi mõis on ka tuntud filmimispaik - 1980. aastal filmiti seal legendaarset filmi "Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused: Baskerville'ide koer", kokku filmiti Sagadis 7 episoodi. 1984. aastal filmiti seal "Savoy ball". Ka on filmitud Sagadis seriaali "Tuulepealne maa".
Sagadi on tuntud oma rikkaliku kultuuriprogrammi poolest. Juulikuus toimub seal "Öömuuseum", kus räägitakse väga tihti mõisaeluga seonduvaid lugusid ning alati toimub ka väike kontsert. Ka on juba traditsiooniks saanud juuli alguses toimuv "100 kostüümi päev," kus saab ennast riietada mõisaajastu riietusse ja lasta teha endast pilte. Sügiseti toimub seenenäitus ja saab osa võtta Lahemaa maitsete nädalast.
PARK
Sagadi mõisa pargi pindala on kokku 17,5 hektarit ning see hõlmab väga erisuguseid looduskeskkondi. Maja taga on sümmeetriline pargiosa roosipõõsaste ja elupuudega mille lõpetab tiik kahe saarega. Tiigi taga on parkmets. Endise viljapuuaias on täna suured lillepeenrad, kuhu lilled on istutatud värvide kaupa. Vahva ehitis on putukahotell.
Sagadi mõisas on võimalik ööbida väga eriilmelistes tubades. Minu jaoks oli kõige suurem üllatus et ööbida saab ka peahoone teisel korrusel. Teise korruse neli akent, mis avanevad esifassaadile ning mille ees on rõdu, on sellesama sviidi toa aknad. Sviit koosneb kolmest erinevast ruumist, millest üks on nö eestuba, teine magamistuba ja kolmas on väiksem magamistuba, kus on kaks ühekohalist voodit.
Teine ööbimisvõimalus on aiamajakeses, mis on ehitatud endise jääkeldri kõrvale. Seal on romantilises stiilis privaatne majake, kus on elutuba ja magamistuba.
Peahoone pööningule on välja ehitud suur näitusesaal kus eksponeeritakse metsamuuseumi saamislugu ja ka Sagadi mõisa ajalugu. Eksponeeritud on pildid sellest ajast kui hooned olid väga kehvas seisus. Näiteks kellatornist oli alles vaid võssa kasvanud müürid. Pööningul väike valik esemeid, mis on leitud mõisast renoveerimise käigus ning ka mõned mööblitükid mis on kuulunud mõnele aadliperekonnale.
See hilisklassitsistlik sohva on kuulunud Stackelbergide perekonnale ning asus nende Tallinna korteris. Siia juurde kuuluvad ka kaks suurt saalipeeglit mis asuvad Sagadi peahoone saalis. Originaalis oli katteriie kollane siid. Komplekti kuulusid veel kaks marmorplaadiga lauakest ja postament.
Pilte interjööridest mõisa- ja kooliajast ning ajast enne restaureerimist, saab näha Sagadi mõisa kodulehel.
Kasutatud kirjandus:
Eesti pargid 2
Sagadi mõis. A. Hein
Postituses kasutatud ajaloolised fotod on pärit Rahvusarhiivi fotode andmebaasist
Comments