Saare mõisa (saksa keeles Saarenhof) ajalugu ulatub 16. sajandisse, kui mõisa omasid Tiesenhausenid, kellele kuulus ka Tartu lähedal asuv Kavilda linnus. Järgmiste aastasadade jooksul kuulus mõis mitmetele aadliperekondadele, olles vahepeal ka riigistatud ja siis jälle endisetele omanikele tagastatud. 18. sajandi algul toodi mõisasüda vanast asukohast (Althof) üle praegusesse kohta ning üheaegselt alustati nii peahooone, majandushoonete kui ka pargi rajamisega. Tõenäoliselt võis see jääda 1730-1740. aastate paiku. Sel ajal oli mõisa omanik Otto Wilhelm von Bock (1696-1752), kes sai mõisa päranduseks oma emalt, Anna Margareta von Bock´ilt (sünd. von Rigemann).
Otto Wilhelm von Bock oli abielus Sophia Helena von Plateriga Tõlliste mõisast (Sangaste khk), kellega neil sündis kokku üheksa last. Tänaseni säilinud raidkivil, mis nüüd on Saare mõisa valitsejamaja seinal, on kahe suguvõsa vapid - Bock ja Plater ning kiri, et "Wilhelm Bock ja Helena Plater ehitasid seda /maja/ alates 1730". Siiski ei saanud nad oma uuest majast koos kaua rõõmu tunda, kuna mõisaproua suri 1740. aastal, umbes aasta enne oma 30-ndat sünnipäeva.
Peale valmimist oli Saare mõisa peahoone üks uhkemaid barokkehitisi piirkonnas. Peauksest sisenedes saabuti esinduslikku vestibüüli, kust viis massiivne trepp teisele korrusele. Hoone peakorrusel asus avar kunstmarmori ja stukkdekooriga kaunistatud saal. Eriti silmapaistvad olid häärberi ahjud, mis olid kaetud uhkete maalingutega. Ahjude kohta räägitakse, et peahoone viimane omanik August London sai ahju mahamüümisest mitu korda suurema summa, kui ta terve maja eest maksis. Kohalike elanike sõnul ahi Eestisse ei jäänud, see olevat müüdud Hollandisse. Peahoone ehituskive kasutati Saare kõrtsi remontimiseks, muude materjalide hulgas läksid sinna ka plekkkatus ja varakambri kivist põrand. Krahvi tütre toa ahjukivid olevat ostunud keegi Glück Tartust
Peahoone parempoolses tiivas asus mõisahärra kabinet, sealt avanes vaade ka mõisa majandushoonetele. Proua toad paiknesid vasakpoolses tiivas. Maja keskel olevast saalist avanesid uksed regulaarse kujundusega parki. Peahoone ees oli avar muruväljak, mida piirasid mõlemast küljest hooned: vasakul pool ait ja valitsejamaja, paremal pool tall-tõllakuur ja mõisateenijate elumaja. Tall-tõllakuuri taga oli õunapuuaed.
Kuna mõis jäi Peterburi ja Euroopat ühendava tee lähedusse, siis on Saare mõisas ööbinud mitmeid kõrged külalisi. 1764. aasta suvel peatus seal Katariina II ja kümme aastat hiljem ka tema poeg, tulevane keiser Paul I. Sel ajal oli mõisa omanikuks Magnus Johann von Bock (1730-1808), kes oli mõisa rajanud Otto Wilhelmi poeg.
Magnus Johann von Bock (1730-1808) ja tema abikaasa, Euphrosine Katharina von Bock (sündinud von Stackelberg) (1752-1821). Maalide autor Joseph Friedrich August Darbes
Magnus Johann von Bock sai väga hea hariduse ja sõjaväelise väljaõppe. Tegi silmapaistvat karjääri ja Venemaa keisririigi riiginõukogu liikmena sai kõrguselt neljanda teenistusastme - tema ekstsellents tegelik riiginõunik. Kui 1764. aastal toimus Katariina II 1764. aasta visiit Baltimaadesse, oli ka Magnus Johann üheks keisrinna saatjaks. 1773. aaastal abiellus ta Alatskivi ja Elistvere mõisniku Otto von Stackelbergi tütre Euphrosine Katharinega. Sama aasta lõpus sündis neil tütar Charlotte Sophie Elisabeth, kes jäigi nende ainukeseks lapseks. 1780. aastal ostis Magnus Johann von Bock Tartusse maja ning lasi selle suuremaks ehitada. 1802. aastal andis Bock maja ühe korruse ülikoolile tasuta kasutada. Ülikooli taasavamise aktus peetigi Bocki majas ning loenguid hakati selles hoones pidama 1802. aasta maikuust. Bockile kuulunud maja on tänaseni olemas ja asub aadressil Ülikooli tn 16. Saare mõis anti mõneks ajaks rendile, Gotthard Andreas von Manteuffel´ile (1762-1832), kellest kümmekond aasta hiljem sai Bock´ide väimees, kui ta abiellus nende ainukese tütre ja pärija Charlotte Sophie Elisabeth von Bock´iga. Alates 1823. aastast jäid Saare mõisa omanikeks Manteuffelid ning seda kuni mõisa võõrandamiseni.
Vasakult paremale kaks põlvkonda Manteuffelite perekonna mehi:
Gotthard Andreas von Manteuffel (1762-1832), sai Saare mõisa omanikuks kui abiellus Bock´ide ainsa tütrega. Oli ka Rõngu mõisa omanik ning ehitas sealse mõisakompleksi esinduslikult välja.
Keskmisel pildil: Gotthard Johann von Manteuffel (1795-1849). Oli Saare mõisa omanik alates 1823. aastast. 1844. aastal müüs ta mõisa oma nooremale vennale (kõige parempoolsel pildil) Ernst Gotthard I-le (1801-1880). Sel ajal liideti Saare mõis Manteuffellide Kursi-Puurmanni majoraatvalduse koosseisu, mis tähendas seda, et neid mõisaid ei tohtinud müüa, pantida, võlgadega koormata ning pärimisel jagada. Pärimine toimus ainult meesliini pidi. Majoraatvalduse koosseisu kuulus, lisaks Saare mõisale, ka Puurmani, Jõgeva, Härjanurme ja Pakaste mõis.
Ernst Gotthard abiellus 1843. aastal ehk aasta enne mõisa omandamist endast ligi 26 aastat noorema Mathilde Johanna von Breverniga. Neil sündis seitse last, kellest esimene oli poeg, ning ülejäänud olid kõik tütred. Ernst Gotthard I ajal alustati Puurmani mõisa uue peahoone ehitusega, kuid lõpule viis selle tema ainuke poeg Ernst Gotthard II von Manteuffel (1844-1922). Temast sai Saare mõisnik 1882. aastal, peale oma isa surma. Lisaks päris ta ka majavaldused Tartus ja Tallinnas ning Saare, Kudina, Jõe, Alliku ja Ranna mõisad.
Saare mõisa ja seal lähedalasuva Saarjärve järvega on seotud ka üks kurb lugu. Nagu juba eespool kirjutatud, siis Ernst Gotthard II von Manteuffel´il oli kuus tütart. Kuid ühe tütre elutee lõppes Saarjärves. Legend räägib, et mõisapreili Olga armus madalamast soost noormehesse ning vanemad ei andnud talle abiellumiseks luba. Suures meeleheites uputas neiu ennast järve. Kuna tolleaegsed reeglid ei lubanud eneselt elu võtnud isikuid kirikuaeda matta, siis rajati järve kõrgele kaldale Manteuffelite perekonna matmispaik.
1920. aastal loeti Saare mõisas võõrandatava vara hulka 37 hoonet. Peale võõrandamist ei leidnud peahoone kasutust ja lammutati 1930. aastatel. Praegu on esiväljaku ääres alles kolm hoonet - sissesõidu tee ääres paremat kätt tall-tõllakuur koos kutsari korteriga, vasakut kätt võimas aidahoone ja selle kõrval endine valitsejamaja.
Vasakult esimene pilt: aidahoone, pildistatud kaaristu all. Pildistamise aeg pole teada, kuid see peaks olema kindlasti enne 1964. aastat, kuna 1964. aasta pildil on laes juba tugevad praod ning ornamendid on osaliselt alla kukkunud. Järgmised pildid on pildistatud 2025. aasta alguses. Juba 1984. aastal on ära nimetatud, et mõisa aida seisukord on halb. 2008. aastal on märgitud, et hoone sammastik on hakanud välja vajuma. 2013. aastal fikseeriti hoone koormarihmadega ning hoone välisküljele paigaldati toed, mis peaks takistama edasi vajumist. Hoonel on alles veel algseid ehitusaegseid detaile nagu uksed ja sisetrepid, ka telliskividest parkett peaks olema alles.
PARK
Saare mõisa park on 10 ha suurt ja võtab enda alla ka kaks alleed mis suunduvad mõisasüdamest järveni ja maanteeni. Park võeti kaitse alla juba 1931. aastal ja on üks vähestest barokkparkidest, mille struktuuri on siiani väga selgelt loetav. Peahoone jagas pargi kaheks osaks - peahoone ees oli avar muruväljak ning vaade eemal olevale Saarjärvele., peahoone taga asub sümmeetrilise põhiplaaniga park, kus pärnad ja tammed on istutatud sirgete alleedena.
1990.aastatel loodi selts mis hakkas Saare mõisasüdant korrastama, mille käigus puhastati park rajati väike loomaaed ning ürdiaed. Mõisa ait planeeriti renoveerida ja kasutusele võtta, selleks koostati 2014. aastal muinsuskaitse eritingimused. Kahjuks on praegune (2025.a) olukord üsna nukker, mõisasüdames olevad hooned on kasutuseta. Tall-tõllakuuri katus on juba osaliselt sisse kukkunud, aidahoone olukord on samuti avariiline. Kõik kolm hoonet on muinsuskaitsealased objektid.
Saare mõisa ajaloost ja isikutest kes selle mõisaga seotud olnud, on kirjutatud väga sisukas raamat "Saare mõisa Mannteuffelid", autor Marika Jürgenson. Soovitan lugeda.
Postituse kirjutamisel oli abiks:
Muinuskaitse eritingimused Saare mõisa ait
Saare mõisa Mannteuffelid M. Jürgenson
Commentaires