Neeruti mõis on üks mu lemmikutest. Esmalt seetõttu, et ta esindab Eestis mõisate puhul vähe levinud juugendstiili ja teiseks asub Neeruti mõis looduslikult väga kaunis paigas – Neeruti maastikukaitseala lähedal, kus on mitu matkarada.
Neeruti mõis seisis pikki aastaid tühjana ja tundus, et mõisa peahoone on kohe-kohe kokku kukkumas ning jäämas ainult kauniks mälestuseks. 2004. aastal sai mõis endale uued omanikud, kuid renoveerimistööde algusega läks veidi aega.
2013. aastal alustati esimeste puhastus- ja lammutustöödega. 2017. aasta sügiseks olid tööd juba jõudnud nii kaugele, et pererahvas korraldas kaks avatud uste päeva, mis osutusid äärmiselt populaarseks. Käisin ka ise ning saime väga meeldiva vastuvõtu osaliseks. Pärast väikest tervitust tutvustas mõisapere mõisa ajalugu ning peale seda sai majas ringi uudistada – ronida torni, nautida vaadet ning teha väike jalutuskäik mõisa pargis.
Neeruti mõisa saksakeelne nimi on Buxhöveden ning esimesed kirjalikud teated mõisast on aastast 1406, mil see kuulus kahele vennale. 16. sajandil kuulus mõis mõnda aega Magnus Wilhelm von Nieroth´ile, kelle järgi sai mõis tänapäevani kasutusel oleva nime - Neeruti. 1774. aastal müüdi mõis Karl Gustav von Krüdenerile. 1789. aastal müüdi mõis tolle aja ühele võimukamale aadliperekonnale von Rehbinderitele. Gustav Dietrich von Rehbinderile kuulus tol ajal tosin mõisa – ka lähedalasuv Udriku mõis, millest on ka siin blogis juttu olnud. Pärast Gustav Dietrichi surma valdas mõisa tema poeg Karl Gustav ja peale tema surma sai omanikuks tema üks poegadest Karl Gotthard von Rehbinder. Tema oli viimane Rehbinder, kes mõisat valitses, sest kui ta 1900. aastal 39-aastasena suri, ei jäänud temast maha otsest pärijat.
Esimesed Rehbinderid ei pööranud väga tähelepanu eluhoonete püstitamisele, vaid tegelesid rohkem majanduspoolega. Seda enam, et 1800. aastate alguses püstitati Udrikusse väga uhke peahoone. Esimene korralikum elumaja püstitati Neerutisse oletatavasti 1850. aastate paiku, mil Karl von Rehbinder asus Udrikult Neerutisse elama. Hiljem sai see hoone valitsejamajaks. 1878. aastal valmis uus suur peahoone, mis on tänaseni säilinud hoone kehana, sest järgmised omanikud ehitasid hoone põhjalikult ümber.
Pärast Karl von Rehbinderi surma pandi mõis müüki ja selle ostis 1902. aastal Eduard Heinrich Kirschten. Kirschteinid olid Peterburi tööstus-kaubandustegelased (neile kuulus kummitoodete turustusfirma Henri Kirschten). Peale Neeruti mõisa sai perekonna omandusse ostetud veel Kulina ja Voka mõis. 1903.–1906. aastal kerkis Neeruti endise peahoone müüridele kõrge torniga häärber. Neerutisse rajati juurde mitu majandushoonet ning mõisast hakati Peterburi turule erinevaid toiduaineid transportima – peamiselt piima, aga ka veiseliha ja vilja
Eduard Heinrich Kirschteni kaks last Emmy ja Boris asusid emaga Neerutisse elama. Eduard ise oli töö tõttu tihti Peterburis, mistõttu süüdistas ta 1912. aastal, kui perre sündis kolmas laps, abikaasat abielurikkumises. Väidetavalt oli Johannes Luther (1886.–1913. aastatel Kadrina pastor) käinud sageli mõisas klaverit mängimas.
Seepeale võttis proua 1913. aasta veebruaris nooremad lapsed kaasa ja sõitis ära Saksamaale oma vanemate juurde. Kõige vanem tütar Emmy jäi Neerutisse, mistõttu tuli Eduard Peterburist tagasi. Tütrele võeti kasvataja ja kaks sakslasest koduõpetajat. Esimese maailmasõja ajal kutsuti Eduard teenistusse, kuid alaealise lapse tõttu sai ta aasta pikendust. 1915. aasta kevadel suri mees ootamatult ning tema soovi järgi maeti ta mõisa maale. Tema tütre hooldajaks jäi Hulja mõisnik (Hulja mõisnik oli sel ajal Karl Thomas Friedrich Frhr. von Dellingshausen). Hiljem abiellus Emmy sakslasest ohvitseri Valter Bohmiga ning nad elasid peamiselt Tallinnas, käies aeg-ajalt ka Neerutis, kus neile oli jäänud 32 hektari suuruse maa-alaga talu, mis hõlmas Neeruti mõisa peahoonet ja isa hauaplatsi.
Pärast Eduardi surma algas mõisa aeglane allakäik. Juba 1931. aastal märgiti, et hoone on lagunenud – trepid katkised, krohv alla kukkunud, aknad laudadega kinni löödud. Osa hooneid oli lammutatud. Teise maailmasõja ajal majutati hoonesse sakslaste väeosa, 1945. aastal peatus seal nõukogude tankikolonn. Seejärel olid hoones külanõukogu, korterid, söökla ja raamatukogu. Valitsejamajas asus kool.
Neeruti mõisa peahoone torn on kolmekümne meetri kõrgune ja esialgu asusid tornis veepaagid. Ümberehituse käigus sai mõis tänapäevased mugavused. Otsafassaadil asusid teenijarahva sissekäigud – vasakult poolt (tagafassaadilt vaadatuna) sai köögiplokki ja paremalt keldrisse. Pargifassaadil oli veranda, mis oli vahepeal hävinenud, nüüd aga jälle taastatud. Verandat olevat köetud kuumaveetorudega ja kohalik rahvas oli väidetavalt verandat kutsunud roosimajaks.
Hoone esinduslikumad ruumid asusid esimesel korrusel – saal, mõned elutoad, söögituba ja selle taga olevad köögiruumid. Paraadtrepp paiknes fuajees. Teine korrus oli peamiselt eluruumide päralt. Korterite tekkimise ajal jaotati suured ruumid vaheseintega väiksemateks – tornitoa ühe suure toa asemel tekkis neli väikest tuba. Algsetest interjööridest on säilinud vähe – kõige paremini on säilinud peakorruse maalingutega laed ja mõned tiibuksed. Koristustööde käigus on leitud ka katkeid vanadest tapeetidest. Fuajees asuv tuulekoda on neogooti stiilis. Mõisa mööbel on erinevatel ajajärkudel laiali pudenenud (osa mööblist müüdi 1936. aastal oksjonil). Söögitoas kogu seina kattev rikkaliku kujundusega puhvetkapp olevat müüdud tükkhaaval ümberkaudsetesse taludesse.
Neeruti mõisa ümber on väike park, mis hõlmab endas Loobu jõge ning kahte tiigikest. Loobu jõe saarele on tänased omanikud asunud rajama ulatuslikku tulbipõldu, mis ühel kevadel juba osa oma ilust näitas. 2016. aastal leiti peahoone taga olevast tiigist vana purskkaevu tükid, mis tänaseks on kenasti restaureeritud ja uuesti oma kohale paigutatud. Omal ajal olevat ka lähedal asuvad Neeruti mäed saanud tunda kujundustöid, kui seda ala hakati kujundama suurejooneliseks looduspargiks. Avardati vaateid, rajati jalutusteid, istutati uusi liike – seedermände, tammesid, nulgusid. Järve äärde ehitati suvemajake.
Kes soovib kaasa elada Neeruti mõisa tegemistele, siis soovitan silma peal hoida nende sotsiaalmeedial - Neeruti Mõis Buxhöwden.
Kasutatud allikad:
Muinsuskaitseameti register. Neeruti mõisa ajalooline õiend
Wikipedia Neeruti mõis
E. Leppik. Neeruti mõis
Ajalooline foto on pärit Rahvusarhiivi Fotode Infosüsteemist Ajakiri Horisont (1988) Juugendlik Neeruti
Commenti