Ajaloolisel Järvamaal, praegusel Lääne-Virumaal asuvast Lehtse mõisast (saksa k. Lechtis ja hiljem Lechts) pole küll kahjuks enam palju alles - ainuke mis veel püsib on mõisa peahoone torn.
Esimesed teated mõisast pärinevad aastast 1467, kui Liivi ordumeister Johann von Mengede läänistas Lehtse mõisa, küla ja veski Hans von Lechtes´ele ja tema järeltulijatele päruseks. Sellest asjast on tulnud ka mõisa tänaseni säilinud nimi. Aastasadade jooksul kuulus Lehtse paljudele erinevatele aadliperekondadele, nimetades vaid mõned: Bremen, Saltza, Derfelden, Ungern-Sternberg, Maydell. Viimaseks jäi perekond Hoyningen-Huene, kui 1785. aastal ostis mõisa Otto Eberhard von Hoyningen-Huene (1730-1788). Pole teada kas ja millised hooned olid Lehtse mõisas enne 19. sajandit. Kuid 19. sajandi alguses püstitati sinna ühekorruseline kivist peahoone, mis sajandi teisel poolel ehitati ümber neogooti stiilis. Hoone parempoolsesse otsa lisati 24 meetri kõrgune torn. Torni ehitust seostatakse mõisaperre poja ehk siis pärija sünniga.
Viimaseks Lehtse mõisnikuks oli Friedrich Alexander Georg von Hoyningen Huene (1843-1921). Tema haridustee algas Toomkoolis ja jätkus Saksamaal. 1869. aastal päris ta oma isalt mõisa ja naasis Lehtsesse . Muuhulgas teatakse teda ka kui tuntud liblikateuurijat, oma uuringute käigus avastas ta uusi liblikaliike ning kogus Eesti suurima liblikate kogu, kus oli üle 20 000 isendi. Seda säilitatakse Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumis.
Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene oli kaks korda abielus. 1868. aastal abiellus ta Hiiumaalt, Kärdlast pärit Agnes Charlotte von Ungern-Sternbergiga (keskmisel pildil) (1847–1872). Agnese isa oli Hiiu-Kärdla kalevivabriku juht, kelle eestvedamisel hakati Kärdlasse rajama töölisasulat. Lehtse mõisaperre sündis peagi kaks tütart, kuid mõlemad surid enne aastaseks saamist. 1872. aasta suvel viibis Agnes Charlotte koos oma noorema õe, Constantia Alexandra Natalie von Ungern-Sternbergiga, populaarses kuurortlinnas Františkovy Lázně´s. Tapa Muusemi lehel avaldatud info järgi suri Agnes Charlotte tüüfusesse ning kuna ka tema õde suri nädalapäevad hiljem samas kohas, siis võib olla üsna tõenäoline, et nad said sama nakkushaiguse. Tema esimese abikaasa järgi, Charlottenhofiks, oli nimetatud piirkond, mida me täna teame Aegviidu nime all. Sellel ajal kuulus see Lehtse mõisale. Seal asus hobupostijaam, Lehtse mõisa jahimõis ning hiljem karjamõis. 1873. aastal abiellus ta uuesti, seekord Haapsalust pärit Alexandra von Ungern-Sternbergiga (1848–1927). Neil sündis kokku kuus last, ainuke poeg Otto Eberhard von Hoyningen Huene (1884-1948) sai Aru mõisa omanikuks.
1870-1890-ndatel aastatel rajas Lehtse mõisnik mitmeid ehitisi, andes selleks maad, ehitusmaterjali või raha. 1870. aastal valmis Lehtse raudteejaam ja kaheksa aastat hiljem esimene jaamahoone. Esimene jaamahoone põles maha ja uus hoone valmis valmis 1895/96. Kusjuures uue jaamahoone ehitusel olevat Lehtse ja Pruuna parunid ärbelnud omavahel, et kelle mõisa maadele ehitatakse uus raudteejaam, selle mõisa nimi jaamale jääb. Lehtse parun Huene sai võidu kuna ta finantseeris raudteejaama ehituskulusid ja jaama nimeks jäi Lehtse. Kuni uue hoone valmimiseni kasutati aga selleks tänaseni säilinud praeguse jaama juures asuvat raudtee maja, mis oli ühtlasi jaamaülema elumajaks. Amblas valmis 1890. aastal Agnese nimeline hospidal. Aegviitu kerkis 1895. aastal Aleksandri kirik.
Lehtse mõisas tegeleti metsamajandusega, selleks oli koostatud eraldi metsaseadus. Küttepuid müüdi Aegviidus. Mõisa aias kasvasid muude viljade kõrval ka viinamarjad. Kasvatati tööhobuseid, friisi tõugu veiseid, Yorkshire’i sigu, villalambaid, erinevaid kodulindusid - kalkuneid, kanu ja parte ja ka itaalia tõugu mesilasi. Mõisa park koosnes kahest osast - väiksem park asus peahoone ümber ning suurem looduliku ilmega park rajati peahoonest veidi eemale. Pargist olevat läbi voolanud ka jõgi kuhu mõisnik lasi ehitada väiksed kaarsillad. Tänapäeval on üsna raske aru saada kus park asus, kuna praegu on endise mõisapargi ala üsna lagedaks raitud.
Lehtse mõisast paari kilomeetri kaugusel Kurge karjamõisas asus mõisa viinavabrik. Uus hoone viinavabrikule valmis 1887. aastal ning see oli Järvamaa suurimaid. 1914. aastal töötas seal 27 töölist. Üks esimesi telefoniliine Põhja-Eestis oli Lehtse mõisa ja Kurge viinavabriku vahel. 1884. aastal tõmmati liin sealt edasi Lehtse raudteejaamani. Kurge mõisapargi keskel, vabrikuvalitseja majas elas enne Esimest maailmasõda Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene ainuke poeg Otto Eberhard. Ta olevat Lehtsest ära kolinud, kuna ta ei saanud oma isaga läbi. Iseloomult olid nad väga erinevad - Ottot peeti rahvameheks, kes mõistis eestlaste olukorda, kuid Otto isa olevat olnud kõrk ja upsakas.
Kurge viinavabrik (vasakpoolne pilt) ja Soodla jõel paiknenud Andi vesiveski, mis kuulus samuti Lehtse mõisale. Veski pilt on tehtud 1957. aastal, tänaseks on hoonest alles vaid varemed.
1914.aastal, kui I Maailmasõda oli alanud, süüdistati kolme mõisnikku mõisate hobuste varjamise eest, et neid ei viidud vajalikul arvul vastuvõtmisele. Nende toomata jäänud hobuste arvelt võeti taludest hobuseid rohkem. Kohtu all olid Keila parun Kurt Konstantin Ernst von Fersen, kellele määrati karistuseks 1 aasta kindlusevangi. Teine oli Undla parun Karl Thomas Friedrich von Dellingshausen, kellele määrati 2 ja pool aastat vangiroodu, koos kõigi õiguste kaotamisega. Ning kolmandaks oli Lehtse mõisnik Friedrich von Hoyningen Huene, kellele määrati 16 kuud kindlusevangi. 1919. aastal, kui mõisad parunitelt ära võeti, sõitis parun Huene Saksamaale. Nimelt saatis Eesti vabariigi valitsus tema kui Landeswehris ohvitserina Eesti vabaduse vastu võidelnu Eestist välja. Friedrich Alexander Georg von Hoyningen Huene suri Saskamaal Mecklenburgis 1921. aastal ja on maetud Ambla kalmistule perekonna matmispaika. Tema isiklitest asjadest on Tapa Muuseumis nahkne tugitool, teekann ja jalutuskepp-iste. Kui Hoyningen-Huene suguvõsa külastas 2000. aastal Lehtse mõisa ja ka kohalikku muuseumi, siis kõige eelistatum pildistamispaik oli just esiisa tugitoolis.
Peale mõisa võõrandamist jäi peahoone kasutuseta ja sinna paigutati elama piirkonna vaesed pered, kes peahoone eest ei hoolitsenud. Samuti jäi hooletusse mõisa õunapuuaed ning pargist raiuti hulk põlispuid ning viidi Pruuna piiritusevabrikusse kütteks. 1919. aasta ajalehes on Lehtse mõisa kohta kirjutatud järgmist: "Mitte üht hoonet ega katust ei ole kevadel parandatud. Suurem jagu hobusekopli ja puiestku aedu on ära põletatud. Kesaväljad on alles tükati suvivilja all, tükati kündmata ja hale on niisugust põllunarrimist näha. Kõige hullem on, et see hooletu majapidamine jüripäevast jakobipäevani peale 60.000 marka on ära neelanud, nagu räägitakse. See on metsakassast võetud. Nii peab siis mets põllu eest vastutama, mis kurb asi on." 1931. aastal pani vald Lehtse mõisa müügile ning peahoone võeti kivi-kivi haaval lahti ning müüdi ehitusmaterjalina maha.
2015. aastal pani Tapa vald mõisa varemed ja torni oksjonile ning need on nüüd eraomanduses kuid ligipääsetavad. On ka teada, et mingil ajal tundsid Hoyningen-Huene järeltulijad mõisasüdame ostmise vastu huvi, kuid vallaga nad kaubale ei saanud.
Postituse kirjutamisel oli abiks:
Tapa Muuseum Lehtse mõis
Pööning "Aegviidu raudteejaama peahoone"
Lehtse raudteejaama hoone ehituslugu - Margus Mändveeri postitus sotsiaalmeedias
Järva Teataja "Lehtse loss hävineb" 4. september 1930
Lehtse valla ajaleht "Lehtse nimest ja viimasest mõisnikust" oktoober 2004
Tallinna Teataja nr. 187, 2 september 1919"Veel Lehtse mõisa majapidamisest"
Virumaa Teataja, nr. 98, 23 mai 2015
Järvamaa mõisad, koostanud Rainer Alas
Comments