Kesk-Eestis asuval Kabala (saksa keeles Cabbal või Kabbal) mõisal on mitu nimekaimu - ka Raplamaal asub Kabala mõis, kolmas Kabala asub Lääne-Virumaal. Varasemalt oli Kabala mõis Põltsamaa linnuse maavaldus, kuid iseseisvus 1630. aastatel. Kabala mõisa rajas Heinrich Möller, kes omandas Kabala küla ja selle lähiümbruse Põltsamaa mõisa ja lossi omanikult Hermann Wrangelilt.
Tänaseni säilinud häärber valmis 1774. aastal, kui mõisa omanik oli Hans George von Uexküll (1744-1806). Kabala mõisa peahoone on välimuselt sarnane nii Vana-Vigala, kui Haimre mõisa peahoonega (hävinenud). Kuna kõikide puhul oli tegemist ühele perekonnale kuulnud mõisatega, siis võib olla kasutati sama arhitekti või ehitusmeistri teenuseid. Kuid enam-vähem kohe peale uue peahoone püstitamist vahetas mõis omanikku. Võis olla, et Hans George von Uexküll tegeles mõisate kokkuostmisega ning mõne aja pärast müüs need vaheltkasuga maha, kuna tal jääb lühikese aja sisse päris mitmete mõisate ost-müük. Ka olevat ta tegutsenud suuremastaabilise võlausaldajana. Kabala mõisa väärtus oli üheksa aastaga, mis see oli tema omanduses, tõusnud peaaegu kaks ja pool korda, kuigi mõisa suurus oli jäänud samaks. Kindlasti aitas hinna tõusule kaasa ka uue elumaja olemasolu. Niisiis, alates 1774. aastast kuulus Kabala Reinhold Wilhelm von Liphardile (1750-1829). Ta sündis Raadi mõisas ning sai oma isalt päranduseks suured maavaldused - talle kuulus suur majoraatmõis, mis koosnes Raadi, Vastseliina ja Maramaa mõisast, lisaks pärandusid talle Kõnnu, Roela ja Tarakvere mõisad (kõik Tartumaal), ta ise ostis veel lisaks Ollepa mõisa (Järvamaa), Vana-Kuuste, Kuremaa, Võikvere (selle liitis Kuremaa mõisaga) ja Võrumaal Saarjärve mõisa. Tema oli see mees, kes pani aluse Raadi kuulsale kunstikogule, tema käe all kujunes Raadi mõisast Baltimaade üks uhkemaid mõisaid. Kuid ega ka Kabala tagasihoidlik polnud, sest A. W. Hupel on seda nimetanud üheks kaunimaks Eestimaal.
Ülevalt alla: Vana-Vigala mõisa peahoone, Haimre mõisa peahoone, Kabala mõisa peahoone (varem asus tagafassaadil ka puidust veranda). Allikad: EAA.5238.1.664.3 (Vana-Vigala mõis) EAA.5238.1.612.7 (Haimre mõis) EAA.5238.1.648.5 (Kabala mõis)
Peale Reinhold von Liphardi surma, 1829. aastal, pärandus Kabala ja Ollepa mõis tema lapselapsele Sophie Agnese Elisabeth von Vietinghoffile (sünd. von Liphard, 1800-1856), kes oli 1819. aastal abiellunud kammerhärra Paul von Vietinghoffiga. Neil oli kuus last ning peale ema surma päris mõlemad mõisad nende kõige vanem poeg erumajor Richard Reinhold Hermann von Vietinghoff (1822-1894). Tema esimene abikaasa suri varakult ja teistkordselt abiellus ta oma onutütre Sophie Catharine Henriette Charlotta von Vietinghoff-Scheeliga, kes oli sündinud praegusel Läti alal, Schloss Marienburgis.
Richard Reinhold Hermann von Vietinghoff (1822-1894) ja tema teine abikaasa Sophie Catharine Henriette Charlotta von Vietinghoff-Scheel Allikas:ERM Fk 912:101 ja EAA.1674.3.1300.1
Kui Richard Reinhold Hermann von Vietinghoff 1894. aastal suri, siis pärandus mõis nende kolmele tütrele: Helene Katharine von Wiedebach und Nostitz-Jänkensdorf´ile, Alexandra Elisabeth von Einsiedel´ile ja Sophie Charlotte Elise von Taube´le (1863-1926). Kümme aastat varem, 1884. aastal, oli kõige noorem tütar Sophie Charlotte Elise abiellunud Laupa mõisast pärit Victor Carl Gustav von Taubega (1854-1914) ning kuna teised kaks õde olid abiellunud välismaale, siis asusid nad elama Kabalasse. Laupa mõis jäi majandada Victori vennale. Victor von Taube aktiivne tegevus tõi piirkonnas kaasa mitmeid suuri elu edendavaid muudatusi - 1887. aastal pandi Türi kihelkonna mõisatesse telefonid, 1898. aastal alustati Tallinn-Viljandi raudtee ehitamisega. 1900. aastal rajas Victor von Taube, koos nelja naabermõisnikuga (Laupa, Särevere, Käru ja Kolu) Alliku mõisa maadele paberivabriku, mis tegutses kuni 1941. aastani. 1905. aasta detsembri ülestõusu ajal kujunes Kabala mõisa peahoone kohalike aadlike tugipunktiks. Tolleaegsetest sündmustest saab lugeda perekond Kuldkepp suguvõsa lehelt, peatükist "Revolutsiooniaastad". Peale Victor von Taube surma jäi Kabala ja Ollepa mõis kuni mõisa riigistamiseni tema lesele. 1923. aastal asus mõisa peahoonesse kool, mis töötab seal tänaseni, lisaks koolile asub peahoones ka lasteaed.
Paljud Kabala peahoones olevad sisekujundusdetailid on ainulaadsed ja väga hästi säilinud. Peahoone esimesel korrusel asusid majandusruumid. Mõisa köök ja selle abiruumid asusid hoone vasakus tiivas. Sealt pääses hõlpsalt keldrisse ja kaevude juurde. Valmis toit saadeti spetsiaalse liftiga II korrusele. Kabala peahoones on need liftid ka säilinud, kuid mitte nende endisaegses funktsioonis, nüüd kasutatakse neid panipaiga ja kapina. Samuti on säilinud küttepuude transportimiseks mõeldud lift.
Toidulift - vasakpoolsel pildil majanduskorrusel asuv liftikapp, parempoolsel pildil liftikapp II korrusel.
Kohe peaukse taga on suur vestibüül, mille põrandat katab kiviparkett. Ruumi seinu katavad puidust paneelid, paneelid olevat punasest puust ning algselt olnud kaetud lakiga. Hetkel on kogu ruum üle värvitud heledat tooni värviga. Paremale poole jääva tahveldise taga asub lükandustega kapp-riidehoid, ühest väiksest kõrvalruumist olevat köetud vestibüüli. Praegu asub vestibüülis suur ja kaunis ahi, see on sinna paigaldatud suhteliselt hiljuti. Vestibüülist viib lai trepp peakorrusele. Mulle jäid eriliselt silma lillekastid, mis on tõenäoliselt pärit 19. sajandi lõpus toimunud ümberehitustööde ajast. Ka need on praegu heleda värviga üle värvitud.
Teise korruse kõige põnevam ja stiilsem ruum on saali kõrval asuv endine mõisniku kabinet. Siin olevat mõisahärra igapäevaseid majandusküsimusi lahendanud ja võtnud vastu väiksemaid ametimehi. Kogu ruum on suuresti kaetud puitpaneelidega, aaderdatud puittahvleid katsid keeruliste mustritega maalingud. Maalingud olevat olnud ka laekassettide keskel ja nurkades. Praegu on kogu ruum värvitud heleda värviga üle, vaid paaril paneelil on muster välja puhastatud. Kogu ruumi puhastamine oleks suur ja kallis töö, kuid tulemus kindlasti vaimustavalt ilus. Mõisa ajal olevat ruumi valgustanud 12 lambiga lühter. Uste kohal asuvatele puitpaneelidele on maalitud Kabala mõisa omanud omanike vapid - saali viiva ukse kohal Mölleri, Michelsoni ja Wolffi vapp. Lõunapoolse ukse kohal Uexkülli ja idapoolse ukse kohal Liphardi vapp. Kabinetist läheb raske malmuks arhiivikambrisse.
Peahoones olevaid ruume on aegade jooksul väiksemaks ehitatud ja nii on mõisaproua endine esindustuba (teistel andmetel magamistuba) vaheseinaga kaheks eraldi ruumiks tehtud, ühes pooles on praegu lasteaia tualettruum ja teine osa toast on aula lavaauk. Kuna lava on põrandast oluliselt kõrgem, siis on kaunis kahhelahi jäänud osaliselt lava sisse. Võib-olla tuleb kunagi päev kui ka alumine osa ahjust saab nähtavaks, praegu on ta kuidagi väga nukralt kuskile nurga taha peidetud. Hoones olevat olnud ka valged neoklassitsistlikud ahjud, kuid need on kahjuks lammutatud, vaid mõned ahjupotid on säilitatud hoone III korrusel olevas ajaloonurgas.
Kabala peahoone saal on täpselt ruudukujuline (11,3 x 11,3 meetrit) ning võtab enda alla kogu tagakülje keskrisaliidi. Varasemalt sai saalist verandale, mis asus maja tagumisel küljel. Verandalt sai parki keerdtrepi abil, mis paiknes veranda parempoolses nurgas. Puidust veranda ehitati arvatavasti 19. sajandi lõpul, kuid oli muutunud 1927. aastaks nii varisemisohtlikuks, et see lammutati.
Kabala mõisa peahooneid on säilinud päris mitmeid kapp-käimlaid (nii esimesel, kui teisel korrusel), ühe teise korruse kapi sees on veel alles tapeet kuskilt kaugemast ajast.
Mõisa peahoonesse olevat juba 18. sajandi 70-ndatel püütud rajada veevarustussüsteemi, mis küll tol korral ei teostunud, kuid 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses oli mõisas pumbamaja, mis varustas veega peahoonet, valitsejamaja, meiereid, karjalautasid, hobusetalle ja sigalat. Torustik oli ehitatud puust, pumbamaja töötas tuule jõul, kui tuult ei olnud, ajas pumpa ringi hobune.
Kabala mõisal oli hulgaliselt majandushooneid, koos karjamõisatega oli üle 60-ne hoone. 1805. aasta andmete põhjal tegutses mõisas telliselööv ja kaks lubjapõletusahju. Viinapõletamise tarbeks oli kaks kööki, kus töötas 16 inimest. Viinavoorid läks Pihkvasse ja Narva, osa joodi sellest ära kohalikes kõrtsides, mõisal oli viis kõrtsi - Kurla, Arkma, Pahajänese, Mäo ja Kabala kõrts.. Vili veeti Riiga ja Tallinnasse. Mõisal oli kaks Hollandi tüüpi veskit. 1909. aasta andmete põhjal oli mõisasse ehitatud meierei, kus valmistati võid ja juustu. Aastatoodang oli umbes 2150 puuda šveitsi juustu (1 puud = u. 16 kg), mida müüdi Tallinnas, Peterburis ja Moskvas. Lisaks tavapärastele kariloomadele oli Kabala mõisas ka väike hobusekasvatus ja lindla, linnumaja juures oli kolm tiiki, millest kahel ujusid pardid ja haned, kolmandas tiigis elasid kogred. Triiphoones kasvatati ananasse ja viinapuid. Valitsejamaja asub teisel pool auringi, praegu tegutseb seal Kabala rahvamaja.
Kabala mõisa regulaarstiilis park rajati 18. sajandi lõpul. Selle juurde kuulus avar ja ovaalne esiväljak, mida ääristasid kerajalt pügatud okaspuud. Esiväljaku keskel oli purskkaev, mille jäänused olid näha veel 1980. aastatel. Hiljem liideti barokkpargile vabakujunduslikus stiilis park, osa pargist oli piiratud maakividest ja telliskivipostidega aiaga, pargis asusid aiamajakesed. Parki sai kannatada kohe peale mõisa võõrandamist, juba 1923. aastal kirjutas tollane koolijuhataja, et aiamajakesed hävinemas - üks kadunud, teine lõhutud. Sama teed läks parki piiranud telliskivipostid, õnneks osa nendest on säilinud. Võhma poole suundub u. 200 meetri pikkune hobukastaniallee.
Kabala mõisa metsa, Tõrvaaugu külla, Saarjõe kaldale, ehitati 1830. aastatel metsameeste üle järelevalvet teostava metsahärra tarbeks väike häärber. See põletati 1905. aasta sündmuste käigus maha ja 1913. aastal lasi Victor von Taube sinnasamasse ehitada jahimaja, see oli mõeldud Kabala ja Laupa mõisatele linnujahimajaks. Hoone ehitati valmis ühe suvega, ehitajaid oli palju - 30-40 vene rahvusest meest. Jahilossis oli kaks korrust, maja ümbritses ringrõdu. Samal suvel saadi valmis ka kõrvhooned - kelder, tall, tõllakuur, linnuvahi elamu. Istutati puid, mõisasse viiva tee äärde istutati tammeallee. Linnuvaht küttis mõisale linde, organiseeris jahti ja hoidis majal silma peal. Jahipeod kestsid 3-4 päeva, metsaskäikudele pakkusid vaheldust õhtused tantsupeod. Räägitakse, et pidude ajaks oli saali põrand nii läikima löödud, et daamide aluspesu värv olevat suisa paistnud. 1914. aasta sügisel Victor von Taube suri, ta oli oma jahimajas vaid ühe öö veetnud. Peale mõisa riigistamist läks jahimaja Kabala metskonnale. 1999. aastal ostis jahimõisa Eesti Skautide Ühing ning 2005. aastal renoveeriti hoone täielikult.
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Kabala mõisa ajalooline õiend
Rahvusarhiiv Kinnistute register Kabala mõis
A. Särg (2005) Järvamaa mõisad ja mõisnikud
Eesti Pargid 1 (2007)
R. Alas (2005) Järvamaa mõisad. Mis kusagil oli ja sellest järel on
Järva Teataja 7.02.2015 Laupa mõisnik läks Kabalasse koduväiks
Kommentare