Hummuli on pisike alevik Valgamaal, paarikümne kilomeetri kaugusel Valgast. Põhikooliõpilasele peaks Hummuli tuntud olema Põhjasõja lahingu järgi, kuna Hummulis toimus lahing Rootsi ja Vene vägede vahel, mis lõppes venelaste võiduga. Selle sündmuse meenutamiseks asub mõisa peahoone läheduses mälestuskivi. Mõis on Hummulis olnud mitmes paigas - praeguse Mäemõisa kohal ja alates Põhjasõjast Hummulis. Mõisasüda asub Väikese Emajõe läheduses - peahoone taga olev mõisapark läheb üle metsapargiks, mis ulatub kuni jõeni.
Praeguseni säilinud peahoone ja mõned kõrvalhooned on ajast, mil mõisa omanikuks oli Samson von Himmelstjernade perekond. Praegune peahoone on auringi suhtes veidi nihkes, kuna vana, puidus peahoone, asus praegusest hoonest põhja pool ja sihitee, mis toob mõisa südamesse, oli suunatud otse sellele. Arvatavasti oli vana peahoone veel alles, kui hakati uut ehitama ja seetõttu ehitati see veidi eemale ning hiljem vana peahoone lammutati. Tänaseni säilinud punastest tellistest hoonet hakati ehitama arvatavasti 1880-ndate lõpus või 1890. aastate alguses (osadel andmetel ka juba 1860. aastatel). Hoone on ehitatud kahes osas - kui seista maja ees ja tähelepanelikult vaadata telliskivide struktuuri ja värvi, siis on hästi näha vanem ja uuem osa. Arvatakse, et Hummuli mõisa ehitamisel on inspiratsiooni saadud ka Sangaste lossist, kuna Hummuli mõisnik ja Sangaste mõisnik Berg, olid omavahel head sõbrad.
Aja jooksul on peahoone kaotanud mitmeid iseloomulikke detaile. Esifassaadi teisel korrusel asus rõdu ja tagaküljel suur puidust veranda. Verandale olevat saanud ka teisel korrusel olevast lastetoast - lastetoad jäid hoone parempoolsele ja pargipoolsele küljele. Lastetubade akende juures on siiani on näha metallist kandurid, mille küljes oli markiisid, mis kaitsesid tube suvel liigse päevavalguse eest.
Kuigi siseruume on kooli tarbeks ümber ehitatud, siis seal on säilinud ka algseid interjööridetaile. Esimesel korrusel on mitmes ruumis tumedad puidust laed, saalis ja sellega külgnevates ruumides on tiibuksed. Säilinud on taimornamentidega kaunistatud kamin ja esimese korruse tornigaleriis saab imetleda seinamaalinguid mis kujutavad aastaaegu.
Hummuli mõisal on olnud arvukalt majandushooneid - 1910. aastast pärit kaardilt on näha, et majandushooned paiknesid valdavalt kas sissesõidu tee ääres või esiväljaku mõlemal küljel. Siis kui mina 2021. aastal suvel Hummuli mõisa külastasin, ma kõrvalhoonetele tähelepanu ei pööranud aga mõisa kohta käiva materjalidega tutvudes selgus, et suurem osa neist on hävinenud või siis ümber ehitatud. Valitsejamaja olevat oluliselt ümber ehitatud 1968. aastal, lisaks on 1976. aasta ülevaates ära mainitud veel viinavabrik, kuivati ja aednikumaja. Mõisas olevat olnud üle 100 tööhobuse, kes elasid pikas tallis, lisaks oli veel 20-25 sõidu- ja ratsahobust ning lastel ponid.
Axel von Samson-Himmelstjerna tütar, Jenny Julie Meta (sünd. 1898. aastal Hummulis) on kirja pannud väga detailiderohked mälestused lapsepõlvest Hummulist, mis kirjeldavad mõisa majandamist, sh kalakasvatusega alustamist, igapäevast elu mõisas, lapse rõõme ja muresid. Väike lõik sellest ka siia: "Fotol näeme Hummuli elumaja esiküljelt. Külalisi, kes maja eest mööda sõitsid, võttis meie bernhardiin Tasso vastu valju sügavahäälse haukumisega. See haukumine kõlas madalalt ja metalselt nagu kellahääl. Meile, lastele, oli ta palavalt armastatud seltsiliseks. Me kutsusime teda eesti keeles "Minnu söbber" ja ta saatis meid kõikjal, meie lahutamatu sõber! Elumaja teisel küljel oli suur rõdu ja sealt paistis pärnapuudest koosnev vana park.
Park oli teedega osadeks jagatud. Isa muretses palju pesakaste kuldnokkadele ja meie puusepp valmistas naljaviluks kuldnokahotelli paljude üksteisest eraldatud kambritega, mis olid kõik lennuavadega ning värvis siis hotelli kirjuks. Linnud ei tahtnud aga nii lähestikku pesitseda ning ei võtnud seda monstrumit omaks. ... Kevadõhtutel olid vanade pärnade ladvad täis laulvaid kuldnokki, kes lauluga kogu oma elurõõmu välja juubeldasid. See oli suur hõiskamine ja juubeldamine. Nende laul jääb mulle mälestusse alatiseks. Põhjamaine kuldnokk laulis meil palju kaunimalt kui kuldnokad siin Saksamaal. ... Suvel tiirlesid valjult karjudes meie maja torni ümber putukatele jahti pidavad piiritajad. Ma armastan väga neid linde.
Isa laskis vana parki laiendada uute ilusate istandikega kuni alla Emajõeni. Nii läks park üle Emajõemetsaks. Selles nn "uues pargis" rajati meile, lastele, ringjooksuga (pöördkiigega) väljak, mis tegi meile palju rõõmu. ... Minu ema oli hea tennisemängija ja "uude parki" rajati tenniseväljak. Nüüd ilmus meile igasuguseid külalisi, et pidada minu emaga tennisematše. Meid, nooremaid lapsi, käsutati palle kokku korjama. See ei valmistanud meile küll mingit rõõmu, sest kui me polnud küllalt kiired, käratati meile kurjalt. Erinevalt tänapäeva noorsoost ei teeninud me selle sageli väga pingelise töö eest ühtegi kopikat, ei kordagi kompvekke ega tänusõnu! Vahel aerutasime oma paadi "Russalkaga" Alamõisasse Emajõe kaldal. Loomulikult oli Tasso meil alati kaasas. Ta võis meiega ju piki kallast kaasa joosta, aga ta ei teinud seda, vaid ujus terve pika maa meie paadi järel."
/Berichte über die Güter. 4. Rauge mit Pastorat Rauge, Hummelshof. Stuttgard, 1980. 32 lk. lk 27-31/
Jenny Julie Meta sõnul olid tema vanemad kirglikud põllumehed. Ema tegeles loomakasvatusega - mõisas kasvatati mustakirju karja, osa karjast asus Alamõisa karjamõisas. Sealt toodi piim Hummulisse, töödeldi ümber, viidi hobustega Valka rongile ning sealt Peterburi. Selleks, et piim pika reisi käigus ei rikneks, külmutati osa piima meiereis ning piimajää jagati kõikidesse piimalähkritesse. Mõisniku tütre sõnul olevat Hummuli mõis olnud esimene, kes hakkas tegelema kalakasvatusega (tööstuslikus mõttes, oma tarbeks kasvatati kindlasti ka varem). Läbi Hummuli voolas oja, millel oli tore nimi "Lorelei", veerikas ja kiire vooluga oja kasutati ära forellitiikide rajamisel. Saksamaalt saabus koos oma perega spetsiaalne oskustega mees, keda nimetati kui "fissmeister" ja kes võttis kogu kalapidamise oma hoole alla. Forellid saadeti samuti Peterburi. Ükskord saabus mõisasse Peterburi põllumajandusministeeriumi inimesed, kes tulid kalakasvatust üle vaatama. Nad saabusid koos perekondadega, kaasas palju lapsi. Lapsed olevat olnud väga metsikud - ponid kisti tallidest välja, nendega ratsutati mööda ümbruskonda, mängutoas kisti välja kõik mänguasjad ja tassiti laiali. Laste vanemad tundisid ennast mõisas väga mõnusalt ja ei kavatsenudki tagasi sõitma hakata. Ükskord see päev siiski saabus. Kui algas Esimene maailmasõda, olevat kalameister ära viidud kui sõjavang. Kalameistri mahajäänud pere toimetati Soome piirini ja sealt nad pääsesid tagasi Saksamaale.
Hummuli park on üks paremaid näiteid inglise stiilis parkidest Eestis. Veel 1830. aasta plaanilt on näha, et vana peahoone ümber märkimisväärset parki ei olnud - hoone ümber oli napp kõrghaljastusega vöönd, selle taga algas heinamaa. Hummuli mõisa park koosneb kahest eri ajal rajatud osast - peahoone lähiümbrus on kujundatud 19. sajandi alguses, kaugem osa sama sajandi lõpus. Pargi keskel on lagendikud, servades puuderühmad ja põõsad, põhjapiiril kulgeb tammeallee, mis viib Väikese Emajõe äärde. Tenniseväljak asus peahoone lähedal oleval lagendikul, seal lähedal asusid ka püsilillepeenrad. Praegu asub pargi servas värvikirev kooliaed, see rajati sinna 1930. aastatel kunagise mõisaaia kohale. Hummuli park on väga liigirikas, seal kasvab 120 taksonit puid ja põõsaid, 84 nendest on võõrliigid, kõige rikkam on peahoone ja aasa vaheline ala.
Kodumaiste liikide seas kasvab pargis ka jaapani lehis, must mänd, täpiline viirpuu, pensilvaania saar, naastune kikkapuu, punane tamm, siberi seedermänd, punased vahtrad. Vetruva koorega Amuuri korgipuu kasvab kohe peahoone vahetus läheduses. Rippuvate okstega harilik kikkapuu "Pendula" on liigi ainuke esindaja Eestis. Selleks, et kõiki neid puid ja taimi üles leida, peaks kaasa võtma mõne teadjama inimese, meie kahjuks neid niisama lihtsalt üles ei leidnud :).
1914. aastal ostis Sangaste krahv Berg Hummuli mõisa Axel von Samson-Himmelstjernalt, koos Aitsra ja Alamõisa karjamõisaga, oma nooremale pojale Ermes Friedrich Bergile. Kuid Ermes polnud oma huvide poolest üldse oma isasse (kes oli tunnustatud suurpõllumees, sordi- ja tõuaretaja), tema huviks olevat olnud vaid naised ja autod ning seetõttu temast Hummulis tõsist peremeest ei saanud.
Ermes oli 1903. aastal abiellunud Ernestine (Erna) Adele von Ettlingeriga, kuid nende abielu lahutati 1913. aastal ning Ermes lahkus Eestist. Hummuli jäi tema lahutatud naisele, kes seal siiski ei elanud, kuna ta elas peamiselt oma äia juures Sangastes. Kuna Sangaste krahvi abikaasa oli juba 1882. aastal perekonna juurest Soome lahkunud, jäi kogu Sangaste majapidamine Ernestine korraldada ning Hummuli jaoks ilmselt eriti aega ei jäänud. Märtsis
1927 otsustas Vabariigi Valitsus maksta Ermes von Bergile, kui Soome kodanikule Vabadussõja ajal võõrandatud mõisate eest 25 000 krooni ja anda normaaltalu. Veebruaris 1928 lisandus veel 3000 krooni. Ühtlasi anti kümneks aastaks rendile 171-hektarine Hummuli mõisasüda, kuid 1931. aastal otsustati leping lõpetada ja mõisa peahoone läks koos vajaliku maa-alaga algkoolile ning kolm krunti eesõigustega sõjaväelastele. Ülejäänust varustati Soe aleviku elanikke ning teisi maata kodanikke tarvilise maaga. Juunis 1929 määrati põllutööministri otsusega Ermes-Friedrich Bergile normaaltaluks Alamõisa süda suurusega 50,86 hektarit. Selle ta müüs juba sama aasta septembris ära. Sügisel 1927 üritas rajada Hummulisse kudumistööstust, kuid sellest ei saanud asja. Elas edaspidi Soomes. /allikas: Jaak Pihlak. Helme kihelkond ja vabaduse risti vennad/
1930. aastal kolis Hummuli peahoonesse Soe 6-klassiline kool, praegu asub hoones Hummuli põhikool.
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register. Hummuli mõis. Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. Valga rajoon. V. Ranniku. Tallinn 1977. A-61
Eesti Loodus EL2005/3 Hummuli mõis ja park
Pargisuitaja teejuht Lõuna-Eesti pargid
Comentários