Birini mõis asub üsna Pärnu - Riia maantee lähedal (Saulkrastist 18 km). Birini härrastemaja on ehitatud aastatel 1857-1860 Riia arhitekti F. W. Hessi poolt. Peahoonet ümbritseb suur park, ümbruses asub mitmeid kõrvahooneid - veetorn, valitsejamaja, teenijatemaja. Maja eest langevad terassid paisjärveni. Peahoonest umbes poole kilomeetri kaugusel asub endiste omanike Mellinite ja Pistohlkorside perekonna mausoleum, mis on küll mõnevõrra lagunenud kuid teekond sinna ja koht ise on külastamist väärt. 

Dikli mõis asub Valmiera lähistel - umbes 22 km Valmierast lääne poole. Dikli mõisas asub hotell ja kõrvalhoones restoran. Tegemist on väga toreda ja hubase hotelliga. Peahoone teeb erakordseks seal asuvad kahhelahjud mida on kogu hoone peale pea 15 (täpselt ei mäleta), 3 nendest on originaalid, ülejäänud on kokku ostetud Riia majadest. Toad on samuti sisustatud vanaaegse mööbliga ja seal saad tõesti tunda nagu elaks mõisas 100 aastat tagasi.

Stameriena asub Eestile üsna lähedal - Võrust u. 100 km lõuna poole. Hetkel sinna sisse ei saa, kuna 2018. aastal algasid renoveerimistööd, mis veel kestavad. Mõisa peahoone valmis 1843. aastal, kuid hoonet on mitu korda ümber ehitatud - 1870-1880 aastatel ja peale 1905. aastat. 1905. aastal pandi mõis põlema, kuid 1908. aastaks taastati. Mõisa interjöörid on väga uhked - suure trepiga vestibüül, rikkalikult kujundatud saal. Mõisahoone teisel korrusel asusis mõisahärra ja -proua ruumid. Mõisa lähedal asub vene õigeusu kirik, mille oli lasknud ehitada üks mõisaprouadest, kes oli saanud Stameriena mõisaprouaks.

Cesvaine mõisa peahoone mõjub hästi võimsalt - hoonel on kaks tiibhoonet mis moodustavad siseõue, ehitus-materjalina on kasutatud maakivi, hoonel on mitmeid tornikesi kuhu ühte lubatakse isegi turiste. Maja keskel olid esindusruumid - saal, raamatukogu, söögisaal, suur fuajee. Paremal tiivas olid teenijateruumid, vasakus mõisniku eluruumid. 2003. aastal oli hoones suur tulekahju, seetõttu käisid 2017. aasta suvel teisel korrusel renoveerimistööd. Peahoone ümber on säilinud ka mitmeid kõrvalhooneid - kohe vastas tallikompleks ja sellest veel veidi edasi metsnikumaja. Peahoones asub muuseum.  

Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Krimulda mõis on ehitatud klassitsitslikus stiilis. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu, kust avaneb ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on uhked kõrvalhooned - tallmeistri elamu, valitsejamaja, kaugemal pargis on suur puitpitsiline hoone. Tänapäeval asub mõisas sanatoorium aga sinna on võimalik minna ööbima. Toad on küll hästi tavalised aga hind on ka selle võrra soodsam. Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, varemete lähedal asub köisraudtee alguspunkt.

Sigulda on eestlastele tuttavam koht. Sigulda mõisa härrastemaja asub väga maalilises kohas - otse Gauja ürgoru veerel ja peahoone tagant terrassilt avab ilus vaade üle oru. Tegelikult on seal isegi kaks mõisa peahoonet - üks vanem, 18. sajandist ja teine 19. sajandist. Mõisasüdame kõrval on ka keskaegse linnuse varemed. 

Lielstraupe mõis asub Valga - Riia maantee ääres. Mõisa peahoone on ehitatud keskaegse linnuse müüridele ja on pigem uhke linnuse kui tavalise mõisa peahoone moodi - sünge ja salapärane. Võib-olla ka seetõttu, et hoones asub narkokliinik ja hoone ümber liigub veidi kummalise olekuga meesterahvaid. Igatahes oli seal natuke hirmutav ringi liikuda. Kuigi hooned ise olid huvitavad ja igati vaatamist väärt. Lossipargis on puust kellatorn, mis pidi olema aastast 1744. Kirikaia ääres on von Rosenite perekonna hauakivid.  Rosenid elasid seal kuni 1939. aastani, kuni lahkusid Saksamaale.

Peahoone ehitamine algas 1768. aastal, kui mõisa omanikuks oli Ernst Johann von Biron. Biron oli sündinud väikeaadliku peres, kuid sai ajapikku mõjuvõimsaks meheks - ta oli Venemaa keisrinna Anna Ivanova armuke juba enne tolle troonile tõusmist. Biron tellis arhitekt Bartolomeo Rastrellilt peahoone projekti, arhitekti surma tõttu jäi see lõpetamata. 1768. aastal alanud ehitustööd lõppesid 1775. aastal, tööde lõpetamist juhatas Rastrelli assistent, taanlasest arhitekt Severin Jensen. Rastrelli mõjul on mõisa juures siiski märgata veel paljusid barokseid elemente. Loss olevat olnud hertsogi ja tema poja lemmikjahiresidents.

Kucminde mõis kuulus alates 18.sajandist kuni mõisate võõrandamiseni meilgi tuntud Pahlenite suguvõsale. Peahoone ehitati 1780. aastate paiku, 20. sajandi alguses ühendati peahoone lähedal asuvad hooned kaarjate tiibhoonetega. Peahoones on alles veel palju algupäraseid interjööridetaile (trepid, uksed, ahjud), kuid kuna peahoone katus on katastroofilises seisukorras, siis tõenäoliselt lähimate aastate jooksul kukub see sisse. Peahoonet on üritatud mitmeid kordi renoveerida, kuid see on jäänud pooleli. Hetkel (2022. suvel) pidi peahoone olema müügis.

Jumpravmuiža asub Lielupe jõe kaldal (üsna lähedal Mežotne mõisale). Mõisasüdame territoorium on väga looduskaunis - üsna väiksel maa-alal on suured põlispuud, tiik, sügav org, vaatekohad jõele, kunstlikud lossivaremed, väike kabel. Pargis asub ka Lidinghausen-Wolfi suguvõsa kalmistu - ümmargune küngas mille ümber on 11 hauakivi. Praegused omanikud  on mõisasüdame kenasti korrastanud, sh renoveerinud eluhoone. Moodsamas kõrvalhoones pakutakse majutust. Kuna perenaine tegeleb hobustega, siis on võimalik ka hobuse seljas pargis ringi jalutada (vähese kogemusega inimestel koos saatjaga). 

Romantilise Kuldiga linna lähedal asuv mõisakoht. Marase mõisa peahoones pakutakse majutust. Hoone on ehitatud 18.sajandi II poolel. Peasissekäigu ees on puitpitsiline veranda, pargipoolsel küljel avar terrass. Peahoone on väga maitsekalt renoveeritud - fuajees asub historitsistlik kamin-ahi, suurem osa ruume on külalistele avatud, ühes hoone osas elab pererahvas ise. Säilinud on ka mõned majandushooned. Olen seal korra ööbinud ja väga soovitan - väga sõbralik pererahvas, hubane interjöör, kaunis mõisapark.
Vt rohkem Maras Muiza koduleht. 

Pelci mõisa peahoone on arhitekt Wilhelm Neumanni autoritöö ja üks silmapaistvamaid 20. sajandi alguse mõisalosse Lätis. Hoone arhitektuur ühendab endas renessansi, baroki ja juugendstiili elemente. 19. sajandi lõpust kuni 1920. aastani kuulus mõis vürst von Lieveni perekonnale. Peahoone ümber asub u. 9 ha suurune park, kus asuvad mitmed majandushooned, mis on samas stiilis nagu peahoone. Interjööris on säilinud mitmeid huvitavaid elemente - läbi kahe korruse asuv raamatukogu, endine basseiniruum, kus on alles nii seina- kui põrandaplaadid, väärispuidust uksed jms.

Eleja mõisa peahoone väheldased varemed ja peahoone mõlemal küljel olnud hooned on ümbritsetud aiaga ning sinna ligipääs puudub. Suur Inglise stiilis park on hooldatud ning seal asub kenasti renoveeritud teemaja ning pargi kaugemas servas mõisnike kalmistu, millel on väga kaunid värvad. Eleja mõis ehitati suursuguselt välja ajal, kui mõisa omanik oli krahv Christoph Johann Friedrich Medem ehk Jeanott Medem, kes sündis lähedalasuvas Mežotne mõisas. Ta oli kuningas Friedrich Wilhelm II tiibadjutant. 1797.a asus ta Vene keisri teenistusse ja temast sai Paul I tiibadjutant ja sõber. 

Punastest tellistest  peahoone ehitati 1901. aastal Riia linnapeale, George Armitsteadile, tema jahilossiks. Peahoones on muuseum mis  tutvustab seal elanud inimeste elu. Mõisas saab ööbida nii peahoones (kallimad toad) kui ka kõrvalasuvad tallihoones. Peahoone interjöörid on väga hästi säilinud. Hoone ümber on suur park. 

Lielupe jõe paremal kaldal asuv Mežotne mõis mõjub väga suursuguselt. 1797. aastal kinkis keiser Paul I mõisa oma laste kasvatajale Charlotte Margarethe von Lievenile (1743-1828). Katariina II olevat temast väga lugu pidanud ja ta olevat olnud kogu õukonna lemmik. 1798. aastal hakati talle püstitama väärikat elamut, tema soov oli endale saada 'mugav ja ruumikas maamaja'.

Praegu on peahoone suletud ja sinna ligipääs puudub, kuid mõisasüdame ümber olev park on hooldatud ja seal saab vabalt jalutada.  

Jaunpils on vana ordulinnus, mida hakati ehitama juba aastal 1301. Rootsi-Poola sõjas sai hoone purustusi ja hoone taastati ning ehitati juurde eluhoone. Sellest ajast on pärit sisehoovi olulised elemendid - graniidist trepistik ja renessanslik kolonnaad. 1647. aastal kohandati hoone von der Recke perekonna elamuks ja see jäi kuni võõrandamiseni nende perekonna kätte.
Praegu asub peahoones muuseum, restoran kus pakutakse keskaegseid sööke ning ka hotell.